talveöö unenägu

tänaöises unes hakkas minuga liini ajama mingisugune teine rekkamees, umbes 10-15 aastat vanem kui wahum. ta oli täis lubadusi ja mida iganes. ja ta oli nii hea! nagu selles mõttes, et wahum ei ole hea, too kutt oli hea. heatahtlik siis. aga miskipärast ma ei tahtnud. see vanusevahe tundus seal nii utoopiline. ja siis mingil hetkel ma ütlesin talle, et "ei ma tule sinu auto peale" ja kõndisin natuke maad edasi ning läksin wahumi auto peale. see hea kutt vist solvus, igatahes oma nägu ta enam mu unenäos ei näidanud. me olime mingisuguse kai peal järgmisel hetkel... [osa mida ma ei mäleta/ei soovi avaldada]

ühel hetkel avastasin end eva vanast korterist, järgmisel tuulasime mingites kappides, mis olid nagu poes. me võisime sealt võtta ükskõik milliseid saapaid ja kotte me tahtsime. ainuke jama oli sellest, et polnud sobivaid suuruseid ega üldse normaalseid asju. pennu passis kõrvaltoas ja pidas mingisugust bioloogiaalast loengut, kus me oleksin ka pidanud olema, aga noh.... see kingatuba oli palju huvitavam.

kõndisin mööda parki ning jõuan hariduse tänavale ja liiklus on jube! hästi porine oli ja üks auto keeras end katuse peale, hmm... igatahes seal kohtusin oma isa ja mingi mehega, kes ütlesid et neil on tuusti vaja. järgmisel hetkel juba istusimegi tuustis ja kihutasime mööda oja tänavat kodu poole. mingi hetk ma veel vaatasin seda juhti ja hakkasin naerma, et auto iste oli täiesti ees ning ta oli seal üsna lömmis olekus. maret oli ka autos. oja tänav muudkui ei saanud ega saanud otsa. kuid sai ja me olime meie aias. no selge oli see, et nad tahtsid tuustile midagi teha, mina ei lubanud, aga minuga ju ei arvestatud ning seega ma läksin tuppa ja ei saanudki teada, kas tuust jäi ellu või ei.
vot.