liiga hea

ma pikutan pehmel diivanil, kaminas praksub soe ja hubane tuli. tuba on hämar, keegi tuleb mu juurde ja istub diivanile. ma ei tea nägupidi, kes ta täpselt on. aga seal ta on. ja ta mõistab ning ma mõistan, miks ta mõistab. me vist räägime, diivan on äkki laiem, sest tal on ruumi mu kõrvale selili heita. millegipärast ei ole enam lage, ainult lõputult sügav taevas. ma saan aru, et maailm on imelik/imeline. kosmose külmus ei jõua meieni, kuigi hingeõhk aurab, kui me naerame. millegipärast hoiame me käest, ei midagi enamat. lamame tunde lihtsalt üksteise kõrval, rääkides, vaadates tähti, vahetevahel üksteisele näpuga tähtkujusid näidates. "sa näed seda esimest korda, jah?" küsin ma, sest näen tema tohutut vaimustust universumist. ja ta naeratab ning vastab: "jah"

peale mida ärkasin ma üles ning tundsin end kammitsetult oma laega toas..