oh neid laupäevahommikusi ärkamisi

esimene asi, mida ma mäletan, oli see, et ma olin mingis toas koos otiga. mingil hetkel ta ütles, et ta ei saa ikka nii, et me peaksime rääkima. ma sain vihaseks. eriti vihstasin ma siis, kui ma avastasin, et ta ei taha üksi rääkida, vaid oli grissomi ka juurde kutsunud. tulin toast ära ja hakkasin jooksma. tundub, et see toimus tartus. ma jooksin umbes kilomeetri, kui avastasin, et ma olin jõudnud aleksandri 7 maja ette hoovi, kus mängisid 2 poissi. seal ei olnud värve, maja oli räämas ja kiled olid akende ees. pöörasin ringi ja jooksin tagasi, seekord läksin teist teed pidi. jõudsin lõpuks tagasi tuppa, lootes, et ott on aru pähe võtnud, aga kohale jõudes selgus, et grissom oli ikka veel seal. end.

ma olin oma tänaval, kuskil keskel ja ootasin midagi. järsku vaatan, et kooli poolt tulevad inimesed minu maja juurde, istuvad kõik heki taha maha, panevad kuidagi välistule põlema ja hakkavad jooma ja suitsetama. ma sain nii vihaseks, et miks nad seda minu maja ees pidid tegema. nõme oli veel see, et ma tundsin neid. läksin juurde ja kustutasin tule ära, mu vanaema rääkis midagi enda akna pealt, ma ei kuulanud teda. vaatasin otsa kahele neist, liisale ja mannile ja hakkasin aru pärima, et mida nad tegid seal. milline bitchlikkus mulle vastu hüppas, nad olid päris täis, koos ülejäänud seltskonnaga. läksime lõpuks tülli, nad otsustasid mu majast natuke eemale minna ja ma läksin kooli vaatama, et mis seal toimunud on. sealt nad joobes peaga tulidki. kooli ees oli päris mitu politseiautot, ma läksin eesuksest sisse ja vaatasin ringi, noored jooksevad ja politsei peab neil silma peal. enamus olid täis. poom seisis järsku minu ees, ma hakkasin ümber pöörama, et ära minna, aga ta haaras mu varrukast ja küsis, kas ma olen ka täis. ma ütlesin ausalt et ei ole ning ta küsis, kas ta tohib mu riided võtta ja mind läbi otsida. ma olin natuke ehmunud, kuna mul oli taskutes selliseid asju, mida seal ei oleks tohtinud olla. õnneks keegi segas ta tähelepanu ja ma sain minema. läksin kooliesisesse parki. kohtusin seal heily soosaarega. teda ei häirinud eriti see fakt, et ma hetkel suitsetasin. ta viis mu kuhugi, see kooliesine park muudkui suurenes ja puud kadusid ära ja sinna asemele tuli nagu mingi linnaäärne koht, mis oli kaetud lumega. sealt läks jäätee kuskile madalamale ja seda teed ääristasid kapid. üks kapp oli lahti ja seal sees oli luukere. peale oli kirjutatud "J. TOOM". kõrval oli vaba ruum veel ühe jaoks. see ärritas mind.

kolmandas osas pidime lendama kuhugi, aga mul jäi kõik pagas koju. mitte ühtegi asja ei olnud kaasas peale seljas olevate riiete. see läks jamasti.