meenutas mulle millegipärast huebroni linna, tead küll, seal saarel. mängus oli nõo bussijaama taoline hoone ja üks veel... jõle veider. ka tuumaseened ja pimedus. ühel hetkel me kõndisime käest kinni selles linnas, mööda käänulist munakiviteed ülespoole. veider türgi kutt üritas meile midagi pähe määrida, saime odavamalt. ma küsisin temalt, et kas ta pole mitte abielus. ta vastas et loomulikult on ja siis ta suudles mind. mida kõike veel poleks juhtunud, kui telefon poleks helisenud ja ma poleks ärganud. tunne oli veidralt hea. miski nii vale...